Suvine Norra rattaseiklus algas Trondheimist, kuhu jõudsin lennuki ja rongiga. Juba rongisõit ise oli elamus – aknast avanesid vaated tormavatele koskedele ja udustele orgudele, mis andsid maastikule lausa filmiliku draama. Trondheimist suundusin põhja poole, mööda Kystriksveien’i rannikuteed.
Esimene päev algas, nagu ikka, väikese sisemise vandumisega – rattakotid tundusid jälle liiga pungile pakitud. 100 kilomeetrit sõitu ja 1000 meetrit tõusu päevas – päris karm! Aga siledad teed ja hingematvad vaated tegid selle kõik kuhjaga tasa.
Telkimiskohad leidsin peamiselt Komoot’i rakendusest, kasutades teiste ratturite soovitusi. Esimese öö veetsin järsu künka otsas, kust avanes suurepärane vaade. Kohalik tervisesportlane andis mulle seal ka häid nõuandeid järgmise päeva kohta. Läksin tema soovituste järgi ja – mis hommik – kohtasin radadel põtra! Põder ehmatas mind nähes nii ära, et jättis oma vasika teisele poole teed maha. Hiljem hiilis ta aga vaikselt mu selja tagant juuniorile järele.
Kogu teekonda iseloomustasid Norra imelised metsad, teravad mäed, lupiiniväljad ja armsad puhkekohad. Üksinda metsateedel vihmase ilmaga ja tuulistel betoonsildadel fjordide vahel sai vahepeal võitu ka hirm ja aukartus looduse ees, kuid elu täis sadamakülad kummutasid selle peagi.
Ja isegi kui inimesi polnud, olid lambad ja põhjapõdrad – nii et seltsis ikka segasem. Kord leidsin isegi lambakarja, kes oli vihma eest maanteetunnelisse varjunud – ummik, milles võid täitsa rahul olla!
Tee peal tuli ette mitmeid praamiületusi, mis andsid võimaluse maastikku uue pilguga vaadata. Ühel õhtul juhtus ka see, et praam oli rikkis, täitsa viimane sel päeval ka veel. Õnneks tuli asenduspaat, mis võttis peale ainult jalakäijaid, ja kuna mina olin ainuke, sain luksusliku privaatse sõidu hulljulgelt kihutava kapteniga – lõpuks vedas ikka!
Muidugi ei jätnud ma kasutamata võimalust fjordis ujumas käia – vesi oli jahe, kuigi juba juuni lõpp, aga vähemalt sai tänu külmale veele unustada väsinud lihased. Pärast ulpimist jätkus mu tee mööda maastikku, kust avanesid suurepärased vaated De syv søstre mäestikule – nagu postkaardivaade!
Seejärel saabus üks reisi hirmutavamaid hetki – kilomeetripikkuse Helgelandi silla ületamine. Sõitsin kramplikult edasi, pilk ainiti teel, kuni silmanurgast märkasin, et vastassuunas oli kõrgendatud hooldustee või kõnnitee. Jukerdasin ruttu sinna – veidi kindlam tunne.
Norra valisin suvise reisi sihtkohaks, eeldades, et seal on jahedam. Aga ei – temperatuur oli pidevalt üle 20 kraadi ja ühel päeval lausa 28! Samal ajal puhus külm fjordituul, mis lõi täieliku kliimasegaduse. Magamisega oli samuti omajagu tegemist, sest keskööpäike hoidis taeva heledana – olin seal ju jaanipäeva paiku. Keskööl oli tunne, nagu oleks alles pärastlõuna. Ja kuna kogu tee viis ainult põhja poole, sain endale ka korralikult päevitunud sääretagused.
Viimastel päevadel jõudis lõpuks kohale ka jahedam ilm ja vihm. Norra osa reisist otsustasin lõpetada polaarjoone lähedal linnas Mo i Rana ning sealt edasi suundusin Rootsi poole. Kuid viimane telkimiskoht Norras oli tõeline pärl – murukatusega kalastushüti juures, mäejärve ääres, viimase juunikuu lume keskel.
Sulav lumi saatis mind veel terve nädala Rootsis, aga sellest seiklusest juba järgmine kord!
Reis toimus juunis 2024.
Kirjutas, pildistas ja rändas Ester.
Norra – Rootsi reis läbitud 1180km (sellest Norras 650km), tõuse 9000m.
Täpsemad kaardid: siit
