Kui ilmateade ja kalender lõpuks septembri lõpus ühel meelel olid, otsustasin, et nüüd on aeg – ammu plaanitud Slovakkia rattasõit tuleb siiski ette võtta. Järgmisel hommikul olin juba bussiga teel.
Seal ma siis seisin, põlvini Doonaus, Viini äärelinnas. Teadsin küll, et esimene päev tuleb vihmane, aga ei arvanud, et lausa jalgupidi vette satun. Torm Boris andis oma viimase jõudemonstratsiooni ja kuna mu reisi algus oli spontaanne, polnud mul aimugi, millised on läinud nädala vihmatormi tagajärjed. Õnneks pakkisin ratta seekord lihtsalt – raamikott, sadulakott ja lenksukotid – nii et ükski kott ujuma ei pidanud minema. Kohalikud said hea pildi märjast turistist, mina aga kasuliku soovituse jätkata oma teekonda Bratislava poole tammipealsel teel.
“Siin on jalgrattaga sõitmine küll keelatud, aga…ah mine ikka, küll praeguse ilmaga mõistetakse,” kehitasid kohalikud õlgu. See tee viis otse Bratislavasse – kui imeliselt lihtne! Alguses oli tee kruusane, aga vähemalt kuiv. Peagi tuli vastu asfalt ja sõit muutus sujuvaks ning turvaliseks… kuni pargivaht mind maanteele suunas. Sellel lõigul oli küll rattaga sõitmine lubatud, aga tammi tee taheti jätta loomadele põgenemisteeks. Öö veetsin Slovakkia piiri lähedal hotellis, et mitte hommikul telgiga veelombis ärgata.
Järgmisel hommikul avanes veelgi muljetavaldavam vaatepilt – vesi ulatus peaaegu tammi servani ning madal udu lisas kummalist kõhedust. Bratislavas oli jõgi kontrolli all, kuid nii kohalikud kui ka turistid olid kogunenud metsikult voolavat jõge vaatama.
Teekond Bratislavast kirde poole oli kõike muud kui unistus. Maanteel sõites pidin pidevalt ettevaatlik olema, sest mõnes kohas olid äravoolukatted nii laiade vahedega, et rehvid oleks sinna lihtsalt kadunud, lisaks olid teeääred kruusased ja auklikud. Peale seda pikka päeva ööbisin armsal matkaplatsil Piešťanys, vana spaalinna ääres, kohalik kass telgi ukse taga valvel.
Kolmas päev algas tõelise rattasõidulustiga – pikad jõeäärsed rattateed, ilusad puhkekohad ja sillad. Tee oli ääristatud kreeka pähkli puudega ja nende vastvalminud saagiga. Ka selle päeva lõpetasin märgade jalgadega ja lisaks veel savimudase rattaga, aga peale 108 kilomeetrit oli see jahe vesi pigem hea värskendus. Telkimisplatsi valisin Manínska mäekuru kõrvale, et hommikul päiksetõusu valguses seda vaatama minna. Noh peale seda, kui tühi sisekumm vahetatud sai.
Teekond edasi viis mind endiselt mööda laia jõge kirde poole. Vaated läksid aina ilusamaks ja mägisemaks. Keskpäevaks jõudsin Orava lossi juurde, mürakas kindlus nähtud viis tee edasi üle küngaste ja läbi orgude teravate tippude poole. Kuigi päeval oli mõnusalt soe, umbes 16 kraadi, siis läbi orgude sõites hakkas vahepeal päris jahe. Ka öö oli harjumatult külm, mägede värk.
Järgmisel hommikul võtsin suuna Liptovsky Jan kuumaveeallikate poole. Oli laupäeva hommik ja allikad olid täielik hotspot – sõna otses mõttes – mõned istusid kuumas mullivannis, kaugemal lõigati juukseid või aeti habet.
Edasi rändasin rahulikel põlluteedel ja metsa vahel. Ja siis, kui jõudsin lagendikule – seal ta oli! Terve Tatra mägede panoraam. Võimas vaade! Päikeseloojanguga veeresin Popradi ja seal lõpetasin seekordse reisi. Ilus tähistuspunkt, kust järgmisel korral jätkata.
Teel oli palju teisigi rattureid, enamik neist maastikurataste või isegi elektriratastega, mis panid mind natuke kadedusest ohkama. Sest, oh see tuul! Kui plaanid Slovakkiasse rattasõidule minna, siis võib-olla sõida vastupidises suunas. Kogu nädal ei möödunud päevagi, kus mind ei kimbutanud vähemalt 16 km/h vastutuul. Ma hakkasin juba kahtlustama, et Slovakkias liigubki tuul ainult ühes suunas.
Reis toimus septembris 2024.
Kirjutas, pildistas ja rändas Ester.
Läbitud 486km, tõuse 2980m.
Täpsemad kaardid: siit
